Ma ei tea kui paljud blogi lugejad teavad, et ma õppisin toitumisnõustajaks, kui lapsed väiksed olid ja päris sööki sööma hakkasid. Igatahes nõustajat minust ei saanud. See tegelikult ei olnudki minu eesmärk. Tahtsin teada kuidas oleks õigem ja parem ja seda ma teada sain 🙂
Kuna praegu on häbiväärselt vähe juttu sellest, mida Sa saad ise enda tervise heaks ära teha, siis postitan siia ka uuesti ühe enda ammu kirja pandu.
Peab nentima, et mul on aina raskem leida normaalset kohta, kus väljas normaalselt maitsvat sööki süüa saaks. Silmaga vaadates näib toit üldjuhul alati aus. Ükski söögikoht ei hakka endale ometi häbi tegema närbunud jääsalatiga aga maitse ei ole suussulav, tervislik, värske.
KUIDAS ON ÕIGE SÜÜA?
Tutvustan Teile Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni soovitatud toitumispüramiidi (s.o uus Harvardi tervisliku toitumise püramiid), millest mina söömisel laias laastus lähtun. Ütlen kohe ausalt, et kõrge ja madala glükeemilise koormusega toitude teooriasse ei ole veel sisse jõudnud nii sisse elada.
Kõige aluseks on puhas joogivesi, päike ja liikumine. See kõlab umbes samamoodi nagu õhk ja armastus, millest saab ära elada 🙂 Veejoomist on isegi nii palju propageeritud, et mõned joovad vett liiga palju. Keha koosneb suurel osal veest, seega vähene vee joomine põhjustab varasema kortsude tekke. Lihtsam ja odavam on anda oma kehale igapäevasel juua, kui määrida end pärast kallite kreemidega. Mõistlik vee kogus oleks 25-35ml kilo kohta.
Põhiline toidugrupp, millest kõht enamjaolt täis tuleb saada on köögiviljad ja puuviljad. 5-7 peotäit köögivilja päevas tundus esmalt lausa hirmutavalt suur kogus. Mul tekkis küsimus, et kas ma üldse jaksan päevas nii palju süüa? Peagi sain aru, et kui ma jätan söömata nisutooted (makaron, sai, leib jne), siis ma jaksan küll nii palju köögivilju süüa. Kuna järsk muutus on tõenäoliselt kiirelt hukule määratud, siis lähtusin algul põhimõttest, et võin süüa kõike, mis ma tahan aga 5 portsu köögivilja pean täis sööma. Algul oli see ütleme mitte nii väga meeldiv kogemus, sest makaroni maitse oli nii tuttavlikult veel meeles ja „pole tal ju viga midagi võtan seda ka ikka paar ampsu“. Nagunii sai ju lastele makaron juba valmis keedetud. Eraldi vägitükk on muidugi lastele makaroni asemel köögivili sisse saada.
Seda märkasin ma küll kohe, et kui ma söön köögivilja, siis mu taldrik on rõõmsavärviline (mitte enam ühtlane hallikas kollakas) ja peagi hakkas ka kõht märku andma, et pole nii palju enam seda vana toitu vaja. Õigemini ei ole enam vastupandamatut isu nisutoodete vastu, sest peale sööki on raske olla.
Puuviljade (3-4 portsu) söömist eraldi harjutada polnud mul vaja, kuigi ma tean paljusid, kes igapäevaselt puuvilju ei söö.
Püüan jälgida, et sööksin kõike eelpoolnimetatud vikerkaarevärvides, kuigi see on raske. Ei ole kurk talvehooajal eriti kurgi maitsega ja sama lugu pakutava tomatiga. Roheline salat on kallis ja stressis, seega on võimalused oluliselt kehvemad kui suvehooajal. Aga esimesed tomatid läksid mul juba aknalaual mulda, seega ei ole jaanipäevgi enam kaugel! Idandan ise ja see on võrreldes poe idudega kahtlemata väga odav. Ja nende maitse on tõesti mahlane ja värske. Mu laps proovis mungaubasid ja ütles: „Sa ütle teistele, et see pole nagu komm ja nad ei prooviks seda.” Aga mulle maitseb, ei ole küll nagu komm aga on nagu hernes.
Järgmine level on täisteravili ja rasvad. Rasv teeb kõhu täis ja seda peab sööma. Endal mul muidugi lood rasvaga ei ole alati nii head olnud, sest ikka on kuklas teadmine, et kes rasva sööb läheb paksuks. Lapsed igatahes söövad ahjukala ja täispiimaga tehtud hakklihakastet küll hea isuga. Ja kõige parem on see, et pool tundi peale söömist ei nõua nad jälle süüa.
Täisteraviljaga hakkavadki nüüd lood kehvemad olema, sest esialgu ma vahetasin nisutooted täisteratoodete vastu. Aga nüüd tundub ka see minu jaoks juba liiga raske toit. Võib-olla on asi ka kevades, sest siis tekib paljudel värske ja rohelise söömise tuhin. Ainus, mida ma suure heameelega söön on täisteraleib. Kuigi nende peale ei ole enam suurt midagi panna, kui vorsti-sinki ei söö. Aga saab teha ise pasteeti ja määrdeid ja rasvane kala on mu lemmik. Rääkides täisteraleivast, siis kas te teate, kui mitu täisteraleiba on ilma e-ainete ja suhkruta ühes keskmises Selveri 10 meetrises leivariiulis? Õige vastus – üks!
Kala, muna ja metsikult kasvanud looma- ja linnuliha 0-2 portsu päevas Muna ja kala mulle väga meeldivad. Metsikult kasvanud liha igapäevane kättesaadavus aga on nõrk koht. Seega kana ma ostan ikka poest. Liha söömist olen kõvasti vähendanud. Kuidagi ei maitse nagu enam nii hea kui varem?!
Liha kohta on arvamusi ristipidiseid. Taimetoitlased leiavad, et me pole loodud liha sööma. Kuid päris vanasti ju inimene küttis endale liha. Tõsi on see, et tänapäevast poest ostetavat liha (ja liha kogust!) on väga raske võrrelda ise metsast kinni püütud looma lihaga. Mida need sead seal õigupoolest pead-jalad koos kasvades söövad? Ja kui toit on kehv, siis on ka loomade liha toiteväärtus kehvake. Sellepärast ilmselt on ka liha püramiidis nii „kõrgel“.
Piimatooted 0-2 portsu päevas st et on ka piimavabu päevi. Piima tarbimise kohta on mitmeid seisukohti. Et kas üldse peaks teise imetaja piima jooma. Kindlasti ei tuleks Sa näiteks selle peale, et naabrinaise piima jooma hakata või sellest juustu valmistada. Kui piimale niipidi läheneda, siis tõesti kas üldse?
Viimase aja jutud, et arstid kirjutavad lastele liiga palju antibiootikume on suhteliselt eksitav, sest 80% kogu antibiootikumidest söövad ära lehmad. Polnud see ammu, kui Ringvaates üks mees esitles välja mõeldud innovaatilist uut toodet turul – seadeldis, mis mõõdab lehmapiimas antibiootikumide sisaldust. Olin ikka hämmingus, et peab ikka igav inimestel olema, et selliseid asju leiutavad. Aga ega siis tühja koha pealt ei hakka keegi midagi välja arendama. Kõik saab alguse ikkagi vajadusest. Hirmus lugu!
Püramiidi tipus, kus vanasti oli komm ja küpsis, on nüüd valge sai, kartul ja nisutooted. Nisu üleüldse täidab meie kõhu küll kiirelt (õigupoolest ajab see liiga kiirelt ja liiga üles veresuhkru ja hiljem ka sama kiirelt alla) aga toiteväärtus on tal väike. Täisteratooted seevastu tõstavad veresuhkru aeglaselt ja samas on toitvad. Iga kalor paraku ei ole sama väärtuslik kui teine kalor.
Vot nii ma siis mõtlesin ja kirjutasin viis + aastat tagasi. Tänaseks ma muidugi enam peotäisi ja portse ei loe. Usaldan oma kõhtu ja intuitsiooni. Kas mul on isu? Kas ma tahan seda täna ja praegu süüa? Aga jah, ilma taustainfota ma ei tunneks end nii kindlalt kõhutunnet usaldades 🙂
