Linnainimesed unistavad maale kolimisest ja seal elamisest. Et saaks linnast minema, Mets ja meri oleksid lähedal ja hommikud oleksid tänavamürata, Õues oleks värske õhk ja kõik need muud klišeed. Nagu muinasjutu lõpp “nad kolisid maale ja elavad seal siiamaani õnnelikult”. Aga mismoodi nad seal kõik see aeg õnnelikud püsisid? Ja mis nad siis tegid, kui neil värskest õhust pea ringi hakkas käima. Ja kui seal kogu aeg nii vaikne on, kas siis neil igav ei hakanud ja nad lõpuks hoopis linna ei hakanud kibelema?
Minu lugu hakkab sealt, kus teiste lugu tavaliselt lõpeb. Mulle väga meeldib ühe Lõuna-Eestisse kolinud inimese vastus küsimusele kas te siis pealinnas teatris ei käigi. Käime ikka aga me peame varem minema hakkama. Meil on umbes sama. Kõike ju saab kui tahta.
Sest tõesti, kui paljud pealinlased käivad iga nädal teatris kinos kohvikus? Ma ei tea mis statistika ütleb selle kohta. Aga ei suutnud oma kõrvu uskuda, et üks Tallinnas üles kasvanud inimene ei ole kunagi elus Draamateatris käinud.
Enda ümber linnaelu kisa kära vajamine võib olla näiteks oskamatus endaga kahekesi olla. Ilma tiluliluta. Ja kuna ma ei taha siinkohal kellelegi psühhonanalüüsi teha, siis see võib olla ka puhtpraktiline “elan kesklinnas, et saaks viie minutiga tööle jalutada”.
Ühest küljest tundub, et inimene teab, mis ta tahab ja kolib mere äärde elama. Aga samas kui ta ei käi mere ääres jalutamas ega ujumas, sest aeg lendab käest ja kes see ikka viitsib peale tööpäeva end õhtul veel uksest välja ajada? Samas mõned sisemaa inimesed sõidavad nädalavahetuseti mere äärde.
Ühesõnaga mis ma tahan öelda on see, et kõik unistavad kogu aeg millestki enda meelest kõvasti paremast. Olgu see siis maaelu, vanaduspõlv soojal maal vms. Et vot kui ma kunagi sinna jõuan, siis hakkan elu nautima.
Ma olen 15 aasta jooksul paar korda suvel terrassil hommikukohvi joonud, sest maja taga ei paista päike. Ja maja ees ei ole ma ka kohvi joonud, sest seal on alati liiga palav kui päike paistab. Nokk kinni saba lahti öeldakse selle kohta. Peale Justin Petrone kirjelduse lugemist selle kohta, kuidas ta sai teada mis see tähendab, hakkan ma alati selle peale mõeldes naerma. Ta vaatas nimelt hämmeldunult pealt kuidas tema täiskasvanud sõber selgitas selle ütluse tähendust ja näitas kehakeeles ilmekalt ette mismoodi saba jääb kinni, kui linnu nokk üles tõuseb ja vastupidi. Põhimõtteliselt ta sai aru küll aga miks see lind just peab olema 😀
Mul on veel tükk maad minna, et hetke nautimise faasi jõuda. Aga igatahes kevadel võiks alustada sellega, et hakkan kohvi õues jooma! Aa ups ma ju ei joogi enam kohvi. Veel üks tõestus selle kohta, et asjaolud muutuvad enne ära, kui õige hetk kätte jõuab 🙂
