Kas elu peab täpselt iseenda peas välja mõeldud juhendi järgi võtma? Või võiks jätta sisse lõtku, et elu saaks vabalt voolata. Ilma pidevalt muretsemata, kas kõik läheb täpselt seatud plaani järgi. Samas eestlaslikult tahaks pärida, et kui elu täitsa vabalt voolama jätta, siis võib ta ju kes teab kuhu voolata? Ja kontrolli ei tahaks käest lasta.
Mu kooliõde Susan kirjutas oma raamatus Minu Dubai, et sealsed kohalikud naeravad eurooplate saksa täspsuse üle. Et mõtle neil on üheks päevaks nimekiri kümnest(!) asjast, mida on vaja teha. Ja kujutad sa ette nad ärkavad hommikul üles ja hakkavadki kõiki neid asju tegema. Täitsa lõpp ja teevadki need asjad ära?! Nagu ei mingit vaatan jooksvalt kuidas läheb. Uskumatu, et inimesed on nii erinevad.
Mulle jubedalt meeldib reisisihtkohana Kreeka. Seal on omamoodi meeleolu, ilm on kena, toit ja vein on parim ja ühtlasi odav. Ja ma kannatan ära kõik need kohalikud eripärad, kui ma olen juba puhkamislainel. Aga see esimene kokkupuude on nii erinev tavapärasest, et tahaks kohe kaebama minna kuhugi (kasvõi Facebooki). Näiteks Kreetal rentisime auto, et saarel ikka kohalikku eluolu rohkem näeks. Ettenägelikult oli (seekord) kaasas GPS ja just in case olin endale ka välja kirjutanud hotelli täisaadressi nende kodulehelt. Ma isegi ei läinud närvi, kui GPS sellist tänavat endast ei leidnud. Hertz ju andis meile autoga kaasa kaks erinevat paberkaarti. Vaatan aga sealt vajaliku tänava järgi ja olen toredal puhkuselainel. Ha-haa linnakese kaart on aga sellist tänavat linnas mitte. Tuvastasin sarnase nimega tänava, kuigi hoopis teise kirjapildiga aga varasemast juba tean, et seal ongi samal asjal mitu kirjaviisi.
Muhelen, et mind kreeklased juba ei peta, sest ma olen väga hea kaardilugeja! Aga oma suure kaardilugemiskogemuse käigus ei ole ma enne kohanud “lihtsustatud” kaarte. Mis see tähendab? See tähendab seda, et kõiki tänavaid ei ole kaardile kantud. Ühesuunalisi (mida seal jagub) ei olnud samuti vajalikuks peetud tähistada. Neid see muidugi üldse ei sega. Kõik kellel palusin kaardil praegust asukohta märkida vaatasid mõne hetke kaarti ja ütlesid, et me oleme “umbes siin”. Ei mingit saksa täpsust, et näed asud täpselt siin ja pead minema 200m edasi ja teine tänav paremale keerama. Hoopis on nii, et mine siit vasakule ja tule ringiga samale teele tagasi ja sealt saad kindlasti pöörata rannapromenaadile. Seal küsi uuesti kellegi käest, sest ma pole kindel milline tänav sealt mispidi suunaga on.
Lisaks tänavasilte neil ka eriti ei ole. Ja need üksikud, mis on, on topelt kolmandas ladina kirjapildis ja Kreeka tähtedes. Teinud läbi selle kadalipu tagasipöördest ja saanud järjekordselt teada oma umbkaudse asupaiga, oleme tänaval, mis peaks ca kilomeetri pärast minema üle ristmiku “õigeks” tänavaks. Ja järsku oleme kaardi järgi oodatust liiga vara märganud oma hotelli nimega silti. Ehk siis täpselt kaardi järgi koba peale õige koht. Parkimiskohta muidugi ei olnud aga sellest saaks eraldi loo!
Mu lemmikväljend on, et usalda universumit! Aga kui universum ei tule Sulle miskipärast vastu? Kui Sul on seljataga varajane ärkamine, kaks lennujaama, kohvrite kättesaamise ja rendiauto võtmise saaga ning tunnine autosõit kuumas. Ja kogu selle tralli peale on kõht tühi ja laste tuju hakkab langema nagu ka nende usk lubatud basseini olemasolusse. Siis tahaks autoaknast välja karjuda, et tehke üks korralik kaart ja jagage seda vähemalt eurooplastele!
Millest see nüüd tuleb, et meie nii kuivikud oleme ja elu kui protsessi ei naudi? Ma olen seda meelt, et ilmal on inimestele väga suur mõju. Samas kui meil suvel päike paistab, siis meil on ikka tegemist vajavate asjade nimekiri ees või peas. Peenrad läbi kaevata, kartul maha panna, vaarikad puhastada, maasikad rohida, suvelilled istutada ja nii edasi. Ehk et ei oska me tegelikult ka suvel rahulikult võtta ja päikese käes lebada. Mõned aastad tagasi läbi viidud uuring näitas, et eestlastel on isegi suvel lõpus D-vitamiini puudus väheset õuesolemisest.
Talvel kirume me ilma ja suvel istume kontoris. Kui meil tööde nimekirja ei oleks, siis me oleks ammu juba hukas mitte midagi tegemisest. Aga mis oleks, kui prooviks jupihaaval kontrolli vabamaks lasta. Ei pea me kreeklaste mentaliteeti üle võtma aga isegi kui me võtaks sealt mõned elemendid, siis oleks elu kergem.
