Loodusel on igal kevadel uus võimalus alustamiseks. Siiski on ka eelmiste aastate tehtu taustal alati tunda. Mõistan, et haldusreform ilma eeltöö ja -kokkulepeteta oli valikutest halvim. Uus vald jäi ilma riigi poolt vabatahtliku ühinemise eest antud preemiarahast, mis praegu investeeringute kava vaadates oleks marjaks ära kulunud. Idee väikeste valdade liitmisest iseenesest on üllas – võimalus spetsialiseeruda ja parem juhtimiskvaliteet. Kes siis ei tahaks paremat vallaelu?
Paraku näeme revisjonikomisjonis, et kõik ei ole läinud nii ladusalt. Minu juhitav komisjon on tegelikult juba terve aasta vallavalitsuse tööd revideerinud. Oleme tegelikult olnud pigem tähelepanu juhtivad ja mõistvad, võttes arvesse ühinemisega kaasnenud segadust ja tahet vallaelu paremini korraldada. Siiski on mul raske mõista miks täna on ikka veel mõned esmavajalikud asjad tegemata. Jalgratast ei ole ju vaja uuesti leiutada. Seadustes on kõik kirjas ja samuti on struktuuris ametikohad olemas. Põhjust justkui ei ole aga tähtsad alusdokumendid ja korrad on puudu, kuigi valla loomisest on juba poolteist aastat möödas. Oleme avastanud rikkumisi avaliku teabe seaduse täitmisel seoses info avalikustamisega. Selgus, et ka vallavara, sõidukite ja kütusekaartide kasutamiseks puudub siiani regulatsioon. Möödas peaksid olema ajad, kus korda pole vaja, sest asju tehakse „nii nagu alati on tehtud“. Kuuleme, et tööd on palju aga ehk tasuks esmalt tööprotsessid ja oskused üle vaadata ning tegeleda põhjustega, mitte kulutada aega tagajärgedega tegelemiseks.
Tõsi on, et vallavalitsus sai lahendada mitme võrrandiga ülesande, sest üheaegselt tuli tagada kodanikele katkematult kõik teenused ning samaaegselt korraldada ka suuremad ja tähtsamad tööd nagu struktuuri korrastamine, eelarve kokku panemine ja arengukava. Lisaks on omaette väljakutse erinevad piirkonnad kokku siduda nii, et rahul oleksid kõik elanikud. Selge on see, et „meie tunde“ tekkimiseni läheb veel aega. Praegu tundub, et kõik kisuvad tekki enda poole. Mõnelt poolt kostab ka rahulolematust, sest inimestel on tunne, et „ühtlustamine“ muudab nende olukorda hoopis kehvemaks. Inimesed ootavad, et piirkonnajuhid nende huvide eest jõulisemalt seisaksid.
Usun, et kõik annavad oma teadmiste ja oskuste piires parima. Aga kui me tahaksime veel paremat tulemust? Selleks tuleb midagi varasemast teistmoodi teha. Kuidas pakkuda elanikele valimistel lubatud kvaliteeti, et tulemusi jätkuks ka valimistevahelisel ajal? Inimesed saavad hääletades oma rahulolust või rahuolematusest märku anda aga neli aastat on liiga pikk aeg oodata.
Kes kevadel külvab, see sügisel lõikab. Toimekat kevadet kõigile!
