Lugesin Michelle Obama raamatu läbi mõne päevaga ja igal juhul soovitan seda edasi ka kõigile, kellele vähegi meeldib teiste elulugusid lugeda.
Minu meelest oli raamat kirjutatud (loe: tõlgitud) nii, et seda oli lihtne lugeda ja sisu jälgida.
Mind paneb alati imestama inimeste oskus nö vanu asju nii täpselt meenutada. Alati mõtlen, et huvitav kas nad juba kooli ajal panid asju kirja eesmärgiga endast raamat kirjutada.
Rahulolu ja enesekindlus
Minu jaoks kõige põnevam osa! Michelle vanemad tegid sõna otseses mõttes KÕIK selleks, et nende lastel oleks parem elu. Neil endal ei olnud haridust ja nad pingutasid selle võrra rohkem töötunde teha, et nende lapsed saaksid hariduse, sest nad teadsid, et see on seda väärt. Ilma oma isiklikku “õnne” taga ajamata elasid nad hoopis enda arvelt kokku hoides. Minu jaoks tekkis siinkohal ilmne sarnasus Tõe ja õigusega. Talutööl rügati selleks, et lastel oleks hea. Ahaa moment tekkis alles siis, kui selgus, et lastel pole seda “õnne” vaja. Õigupoolest ainus asi, mis nad tahtsid, oli sellest “õnnest” kaugele linna ära saada.
Michelle kurtis emale, et hästi sisse toov töö ei ole päris see, mis ta südame helisema paneb. Loomulikult sai ta ise ka kohe aru, millise prohmaka ta tegi, et oma ennastsalgavale emale seda rääkis. Aga ema andis talle minu meelest kuldaväärt nõu. Sa teeni endale enne üks hunnik raha ja siis hakka alles õnne peale mõtlema 🙂
Kas tänapäeva vanemad suudavad ka veel sellist ohvrit oma laste heaks tuua? Kui Sa ainult oma isiklikku õnne ja rahulolu taga ajad, siis on see ju võimatu, et Sa 150% end lastele pühendad. Ma usun, et siin on võimalik kuldne kesktee. Vanemad annavad oma panuse ja mingist ajast peab laps ka hakkama vanemale vastu tulema. Küsimus on kas see panus peab olema enda elu arvelt?
Enesekindlus
Mis on üldse õnn? Kas see on see, kui Sa oled kuulus või Sul on raha, tervis ja enesekindlus või kõik see korraga? Ma tean, et paljudel napib enesekindlust aga ometigi ei ootaks seda raamatu autorilt. See pisut isegi šokeeris mind, et ta selle raamatusse sisse julges panna. Aga õnneks pani. Ilmselt ainuüksi teadmine, et ka kuulsad ja rikkad kahtlevad kas nad on piisavalt head, paneb lugejaid neid päris inimestena nägema. Tegelikult ei meeldi ju kellelegi teadmatus tuleviku suhtes, kõrged ootused edaspidiseks, kehvasti ütlemine ja kommenteerijad. Kõik see, mis kuulsusega nö tasuta kaasas käib. Väga paljud staarid ju ka murduvad tühjusetunde all. Palju on sõltuvusi ja enesetappe, misjärel imestatakse, et kas tõesti siis tema elus olid mingid probleemid. Tal on ju kõik olemas!?
Õnne ja rahulolematuse küsimused võivad vaevata kõiki. Suurema tõenäosusega isegi neid, kellel on materiaalselt kõik võimalused ja eeldused õnneks olemas.
Protsess ja tulemus
Olin kuulnud, et raamat on põnev kuni presidendiprouaks saamise osani. Kui enne oli elu actionit täis, siis peale Valgesse Majja elama asumist, ei olnud elu enam nii põnev (et mitte öelda igav). Laias laastus olen nõus sellega, et presidendipereks saamisega kadus nende elust põnevus ja etteaimatavus. Samas minu meelest avas tavalise inimese jaoks see osa just saladuseloori sellelt milline elu seal majas on. Ja kuidas Su elu üldse korraldub, kui kuulud riigis number üks perekonda.
See paneb mind mõtlema protsessi ja tulemuse peale. Miks meil on raske protsessi nautida, kui see ongi parim osa? 🙂 Tavaelus pigem ei naudi keegi protsessi vaid kibeleb juba tulemit. Samas kui tagasivaatavalt on protsess ise tulemusest alati palju põnevam ja nauditavam. Mugavustsoonist välja astumine annab uut ja värsket energiat. Elu on põnev, kui Sa ei tea täpselt kuidas läheb. Kas pingutus tasub end ära või peaks veel rohkem pingutama? Inimestele küll meeldib paremast unistades elada aga lõputult ei ole ka võimalik maksimumi peal pingutada. Iseennast mäletan ma igatahes kogu aeg mõtlemas, et “kui see saab tehtud, siis hakkan elu nautima”. No paraku kogemus näitab, et alati vupsab midagi uut asemele ja seda õnnist nautimist ei saabu. Peale selle raamatu lugemist mingi väike klikk minus käis. Teadvustasin endale kuidagi selgemalt seda, et mõnes minu eluetapis võib “parim aeg” juba möödas olla.
Mulle väga meeldis, et autor oli väga avameelne. Pigem eeldaks seda poliitikult, kes tahab tagasi valitud saada, mitte sellelt, kes tagasivaadet oma karjäärile teeb. Oma isiklikke asju ei taheta üldjuhul avalikkuse ette paisata. Eriti kõik mis puudutab pere laienemise raskusi, haigusi, suhteid lähedastega jne. Seega lisaplusspunktid selle eest!
Ma sain raamatust mitu head mõtet endale mõtlemiseks ja nautisin raamatu lugemist. Soovitan!
