Kas me oleme väärt neid häid asju, mis meiega juhtuvad? Loomulikult! Aga kas me oleme väärt ka neid halbu asju, mis meiega juhtuvad? Kindlasti jah, me ootame ebaõnnestumisi, sest need viivad meid ainsana edasi. Jah, alguses on pisut ebamugav aga ainult nii saame õppida.
Väga raske on elus omal algatusel teha suurt muutust. Et üks hommik tõused üles ja tõded kodus (rahulikult!) hommikukohvi juues, et su töö pole ikkagi päris see, mida sa pikas plaanis enda elult ootad. Analüüsid läbi kõik head ja vead ning võtad vastu otsuse – see töö pole minu jaoks, esitan lahkumisavalduse. Kas nii? Dream on! Märksa realistlikumalt algab see sama lugu nii, et oled töösse ninani sisse tõmmatud, et sul pole aega kodus hommikukohvigi juua. Kohvi jood kas autos topsist või siis loed töölaua taga samal ajal juba e-postkastist kirju ja saadad kiirelt esimesi vastuseid. Paraku 99-l juhul 100-st käib see asi palju dramaatilisemalt. Sa saad töölt kinga või satud tervisega pahuksisse. Ja oled lihtsalt sunnitud näiteks palgatööl käimise lõpetama!
Esimese hooga satub elumuutuse lävel seisja kindlasti šokki. Aastaid järjest oled läinud hommikuti sooja kontorisse tööle ja järsku ei ole enam kuhugi minna. Šokk paratamatu. Ja juba läks isegi meelest, et olid sellest tegelikult unistanud, et kui oleks vaid selline hommik, et kuhugi kiirustama ei peaks. Ja nüüd kui enam ei pea, siis on kuidagi imelik olla. Kohanemine võtab paratamatult aega.
Kõik, mis esmalt ebaõnnestumisena tundub, on tegelikult lõpuks üks tõuge vanast rutiinist välja uue ja parema poole ja tagasi vaadates parim lahend.
Kuigi me unistame edasiminekust, tundub muutus alati hirmutav. Aga kuidas saab juhtuda midagi uut, kui me ise mitte midagi teistmoodi ei tee? Samade tegudega uusi tulemusi oodata on ju lootusetu. Seega edasiminekuks on vaja ellu muutust. Ei saa samade teadmiste ja vahenditega luua midagi uut. Kui sa tahad, et midagi läheks teistmoodi, siis tuleb alustada sellest, et tee midagi ise teistmoodi.
Väga raske on leida piisav motivatsioon mugavustsoonist välja tulemiseks ja muuta oma elus omaalgatuslikult midagi suurt ja põhimõttelist. Lisaks motivatsioonile on ju vaja veel ka enesekindlust, julgust ja teadmisi. Mugavustsoonist välja tulemine on minu leivanumber. Teen seda pidevalt – võtan vastu kõik crazyd pakkumised, õpin kogu aeg midagi juurde ja pingutan oma aju. Niisama mugavlemine tundub mulle läbikukkumine. Ma eelistan praegu aktiivselt tegutseda ja varakult pensionile minna ja siis istuda. Ha-ha! Mingit istumist ilmselt muidugi ka siis ei tule.
Niipea kui elu sunnib Sind vaatenurka muutma, hakkavad asjad juhtuma!
